Raini blogi: Talverõõmud Kasari ja Pärnu jõel

Laupäeva hommik möödus kuidagi eriti uimaselt - kohvi, linnuvaatlus aknast (kaks leevikest mängisid rohukõrtel kiigemängu), päikesetõus... nii sai ennast alles lõunaks jõele sätitud. Kasarile. Samasse kohta, kus eelmine nädalavahetus.

Kuna lund on siinkandis ikka oluliselt vähem kui Tallinnas, siis kannatas põldupidi sõita. Parkisin auto enne ülesküntud uudismaad ära ja sammusin pikki künnivagusid jõe poole. Kõnd oli ikka väga vaevaline, lumi oli kogu põllu ühetasaseks muutnud ja mitte kuidagi polnud aru saada kus see vagu täpselt jooksis. Kuidagi ukerdasin jõele, korralikult higine. Aga head kohad pidavatki kaugel olema...

Teisele kaldal üks auto parkis ja jää peal neli venelast. Sättisin ennast ülesvoolu minnes eelmise korra vimma augu tsooni.

Väljas mõnus talveilm - päike paistis, neliteist kraadi külma ja täiesti tuuletu. Hommikune udu hakkas vaikselt laiali valguma. Mõnus ilm. Otsisin lume alt eelmise korra augurea üles ja tegin samasse kohta esimese augu. Prillid täiesti udused, kui kuidagi oma punase marmõska koos sääsevastsete pundiga alla saatsin.

Plaan oli siinkandis mõnda aega konutada ja siis kääru poole piiluda. Paar ringikest üles-alla mängitud, tikkus kiisk kirbule ligi. Raputasin otsast ära. Seejärel tekkis vaikus. Meeldiv vaikus - kui kiisaaugul vaikus tekib, siis see enamasti tähendab, et keegi tugevam on alla tulnud. See keegi aga ei kippunud ennast näitama. Pea viis minutit tühja mängimist, erinevaid temposid proovitud, vaikselt kiigutatud, pausitatud... ja siis ühel hetkel tavalise rütmi peale nii kolmkümmend sentimeetrit põhjast vajutas keegi konkreetselt nooguti alla. Hoppaaa ja maakera taga. Vonka-vonka, tasa venitades, vaikselt auku ja pea ilmus veest nähtavale. Vimb.

Loe edasi siit.