Kohe, kui ilmuvad esimesed kevademärgid – päike paitab põske üha soojemalt, linnud hakkavad aktiivselt siutsuma ning veed vulisema – tärkab ka paljudel kalameestel vastupandamatu tung ussikest või lanti vee alla kalasid meelitama saata. Enamasti juhtub see märtsi keskel. Selleks ajaks on ka talvine kalapüügihooaeg läbi saanud, kuid paljudel järvedel on veel jääkate.

Ahvenapüük

JÕEST. Lõuna-Eestis on sel ajal hea võimalus käsi kalaseks saada, võttes suuna Ilmatsalu jõe alamjooksu äärde. Mina olen enamasti püüdnud jõelõigul, mis jääb Ilmatsalu paisjärve ja Emajõe vahele. Jõgi on selles vahemikus, sõltuvalt veeseisust, umbes 5-20 m laiune. Jõe sügavus kõigub poolest meetrist paari meetrini. Juurdepääs jõele on suhteliselt hea. Auto saab parkida Ilmatsalu paisjärve paisu juures paiknevasse parklasse ning sealt edasi mööda kruusateed, hiljem ka kallasrada, püügikohale kõndida. Kuna kallasrada on jõest kõrgemal, siis on see ilusti ilma kummikuteta läbitav. Vaid väga kõrge kevadise veeseisu ajal võib kummikuid vaja minna. Jõe ääres kohtab, olenemata aastaajast, tihti jalutajaid, sportijaid, loodusvaatlejaid ning kalamehi. Sellele, et see jõelõik inimeste seas nii populaarne on, aitavad kindlasti kaasa ka RMK poolt rajatud lõkkeplatsid ja varjualused kallasrajal. Olen isegi neid võimalusi perega jõe ääres kalastades kasutanud. Eriti mõnus on jõest püütud kala potti pista ning sellest supp keeta või lõkke kohal fooliumis grillida.

Loe artiklit täispikkuses siit.