Täna teatasid Kentucky Ülikooli teadlased, et suutsid lõpuks aksolotli genoomi järjestada ning hakkavad seda nüüd uurima, lootuses rakendada Mehhiko tömpsuu imepärast võimet ka inimestel.

Aksolotli genoomimudeli koostamine oli tükk tööd. See koosneb 32 miljardist baaspaarist ning on seega umbes 10 korda suurem, kui inimese genoom.

"Aksolotli genoom on jagatud 14 kromosoomi vahel. Sellest tasub mõelda kui suurest puslest, mille eesmärk on luua 14 suurt pilti, kasutades erinevaid pusletükke. Nende 14 pusle koostamiseks vajalikke tükke saab luua kasutades erinevaid järjestamistehnoloogiaid. Järjestamise tulemused aga ei ütle sulle, kuhu iga klots kuulub," selgitas Viini Molekulaarpatoloogia Instituudi geneetik Prayag Murawala Gizmodole.

Kuigi varasemalt oli juba aksolotli genoomi uurides kogutud terve hulk geneetilist infot, ei olnud siiani selge, kuhu see info täpselt genoomis kuulub. Selleks, et genoomi toimimist mõista, on aga just õige järjekord ülioluline.

"Kui sa leiad mingi osa DNAst, mis tavaliselt päritakse koos, siis asub see ka genoomi järjestuses üksteise läheduses," selgitas üks teadustööd juhtinud teadlastest, Randal Voss. Selleks kasutas Voss koos kaasuurija Jeramiah Smithiga 18 aasta vanust külmutatud kudet, mis pärines aksolotli ja tiigersalamandrite ristanditelt. Ristanditelt pärineva koe abil oli võimalik tuvastada need genoomi osad, mis seonduvad just aksolotlite arengu ja kasvuga.

"2015. aastal tuli Jeramiah'l aga kaval idee järjestada üksikristandite DNA ja koostada genoomikaart, mis võimaldas 125 000 suure DNA tüki põhjal tervete kromosoomide koostamise. See toimis!" ütles Voss. Nii ongi teadlastel praeguseks pea täielikult järjestatud aksolotli genoom, mis - tõsi küll - vajab veel pisut korrigeerimist, kuid nüüd saavad nad lõpuks hakata välja selgitama, millised geenid täpselt võimaldavad Mehhiko tömpsuul kudesid taasluua.

Teadlased loodavad, et regeneratiivsust mõjutavate geenide uurimine võimaldab neil ajapikku luua aluse inimkudede taaskasvatamiseks, sealhulgas naha ja jäsemete tagasikasvatamiseks, selgroovigastuste ravimiseks ning organite tagasikasvatamiseks ja ravimiseks.Tegemist ei ole umbluuteadusega, projekti rahastavad USA Riiklik Terviseamet ning USA Kaitseministeerium.

Viimane loodab seda rakendada näiteks sõjaväeteenistuses vigastada ning haavata saanud sõdurite või veteranide ravimiseks, kuid loomulikult saaks loodavaid lahendusi rakendada ka tsiviilmeditsiinis. Igal juhul oleks selline süsteem tõsine läbimurre teaduses ja meditsiinis ning looks inimkonnale terve hulga uusi võimalusi.