Uurimisrühm leidis, et alates 2001. aastal lõppenud parandustöödest, millega parandati torni kallet märkimisväärselt, on Itaalia rahvuslik uhkus end veel poole kraadi võrra enam sirgu ajanud. "Hetkel on seis sama nagu kaks sajandit tagasi," ütles professor Salvatore Settis, üks uurimisrühma kuulunud ekspertidest. Spetsialistide sõnul on kaheksakorruselise torni stabiilsus oluliselt parem, kui nad oskasid varasemalt arvestada.

1173. aastal ehitama hakatud legendaarne kellatorn hakkas vajuma juba siis, kui ehitusjärgus oli alles hoone kolmas korrus. Põhjuseks olid torni vundamendi all olevad pehmed liiva- ja savikihid, mis vundamendi alt ära vajusid. See aga ei takistanud ehitustöid ning 14. sajandi teiseks pooleks oli hoone lõplikult valmis saanud. Kui esialgu oli kalle väike ja sellega probleemi ei olnud, siis 1990. aastaks oli torni kalle juba viis kraadi. 1990ndatel suurenes kaldenurk veelgi ning see ületas juba viie kraadi piiri.

Torni sirgeks tõmbamisega hakkasid tegelema spetsialistid, keda juhtis Poola spetsialist professor Michele Jamiolkowski. Esialgse lahendusena pandi torni vundamendi külge lisaraskused ning torn kinnitati terastrossidega maapinna külge. Seejärel aga hakati tegelema probleemi põhjusega - spetsialistid kaevasid torni alt välja 60 kuupmeetrit savi ning pumpasid välja terve hulga vett. Tekkinud tühimik täideti aga 15-meetri pikkuste betoonsammastega. Lõpuks hakati torni trosside abil sirgeks tõmbama.

2001. aastal lõppenud tööde tulemuseks oligi see, et torn oli saavutanud taas nelja kraadi suuruse kaldenurga ning tunnistati seega taas külastajatele ohutuks veel vähemalt 200 aastaks. Kuna torn ajab end pärast parandustöid tänaseni üha enam püsti, võib öelda, et aega on ehk rohkemgi.