Üks diktaatorlik meeskonnaliige haarab võimu saarel, millel merehädalised redutavad, ning otsustab mõrvata kõik oma vastased nende soost ja vanusest hoolimata, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

Ükski Batavia pardal olevast 316 hingest ei oska aimata, et laev liigub otse katastroofile vastu. On 1629. aasta soe juuniöö. Enamik meestest on pikali visanud ja magab rahulikult oma koides. Ainult käputäis vahis olevaid meeskonnaliikmeid tunneb rõõmu mõnusast ilmast.

Tuul puhub pehmelt purjedesse, kui Batavia India ookeani laineid künnab. Kõrgel taevas ripub täiskuu otsekui särav lamp, näidates hollandlastele teed. Vahimadrusel on 56 meetri pikkuse laeva fokkmastist tumedast veepinnast hea ülevaade.

Paar tundi enne koitu märkab ta midagi, mis meenutab murdlainetuse pritsmevahtu. Kohe hoiatab ta kapten Adriaen Jacobszit võimaliku veealuse kalju eest Batavia kursil, kuid Jacobsz katkestab ta jutu. „Need on merepinnal tantsivad kuu­kiired,“ õpetab ta muretsevat vahimadrust.

Batavia jätkab endisel kursil ja paari minuti pärast ongi katastroof käes. Täiskäigul ja kõrvulukustava raginaga rammib laevapõhi teravat korallrahu. Mõne aja pärast, mis meestele näib igavikupikkusena, peatub kergelt pakpoordi kreeni vajunud Batavia. Ehmunud kapten ütleb kogeledes: „Me sõitsime madalikule.“

Karilesõidul laeva raputanud tõuge paiskab komandör Fran?ois Pelsaerti nagu kõik teisedki koist välja. Ta tormab tekile, kus teda võtab vastu rifil murduvate lainete pahaendeline mühin.

„Kapten, mida sa ometi teinud oled?“ möirgab Pelsaert raevunult.

Nende 211 päeva jooksul, mis nad on Hollandist selle koloonia Hollandi-India (nüüd Indoneesia) pealinna Batavia (Jakarta) poole seilanud, on Pelsaert pidanud juba mitu korda karmilt noomima kaptenit, kes purjutab ja veab seanahka. Sel korral ei ole aga sõnadest enam kasu.

Laev istub abitult madalikul tundmatuis vetes, rohkem kui 3500 kilomeetri kaugusel lähimast sadamast. Ja kuigi laeva lastiks on kuld, hõbe ja vääriskivid, ei saa ka suurimad maailma rikkused merehädalisi praegu aidata.

Kui koidab 4. juuni hommik, saab selgeks, et Batavia on madalikule lootusetult kinni jäänud. Kõrged lained piitsutavad takistamatult laevakeret, mis nagiseb ja praksub kurja kuulutavalt. Tekil tunglevad paanikas reisijad.

Nende seas sagivad meeleheitel meeskonnaliikmed, tõugates laevalt üle parda tonne kaaluvaid pronkskahureid, suures lootuses, et kergem laev saab taas vee kiilu alla, kuid nende jõupingutused on asjatud.

Pelsaert teeb raske otsuse: laev tuleb maha jätta. Kõigepealt viiakse laevalt minema naised, lapsed ja haiged. Nad sõidutatakse Houtman Abrolhosi saarestiku ühele väikesele korallisaarele, mis jääb laevast umbes 1500 meetri kaugusele. Kui alustatakse evakueerimist, täitub õhk nutust ja karjetest.

Hädas inimesed võitlevad kohtade pärast jullas – emad lahutatakse toorelt lastest ja mehed nende naistest. Alles õhtuks on enamik rohkem kui 300st pardal olnud inimesest Batavialt lahkunud.

Sugugi kõik siiski ei kiirusta. Umbes 70 meest otsustab laevale jääda. Nende seas on ülesostja Jeronimus Cornelisz, kelle Batavia omanikfirma Hollandi Ida-India Kompanii oli alles mõni kuu varem tööle võtnud.

Jeronimus on komandör Pelsaerti ja kapten Jacobszi järel tähtsuselt kolmas isik laevas. Kodus Hollandis pankrotti läinud 30aastane ülesostja on teinud laevahukule eelnenud nädalail kihutustööd, veendes kapten Jacobszi ja teisi meremehi mässu alustama, et laev koos selle väärtusliku lastiga kaaperdada.

Viinauimas Jacobszile, kes vihkas komandör Pelsaerti, oli lihtne auk pähe rääkida ning libekeelsel Jeronimusel oli õnnestunud ka teisi mehi oma salaplaani kaasata. Öine õnnetus lõi aga kõik nende kavad segi.

Kapten Jacobszi äraolekul on ülesostja kogunud vandenõukaaslased enda ümber. Pelsaerti kalleid Hispaania veine limpsides peavad nad aru, kuidas uuest olukorrast kasu lõigata.

Jeronimus hellitab lootust, et Bataviat on võimalik sõidukorda seada. Siis saaksid nad oma salaplaani järgi laeva kaaperdada ja väärtusliku lastiga jalga lasta. Ta manitseb kambamehi kannatlikkusele.

Nii saavad alguse painajalikud sündmused, millest loe lähemalt septembrikuu Imelisest Ajaloost.