KATKEND RAAMATUST | "Verine meri. 1941. aasta meie lähivetes"
Võitlused Vormsil 1941
Saksa–Vene sõja alates ei olnud Vormsil Punaarmee väeosi, vaid ainult umbes 30 piirivalvurit — kümnemehelised jaod Norrby, Saxby ja Sviby külades. Eesti iseseisvusaja jäänukeina teenis saare loodenurgal olevas Saxby tuletornis üks kohalik rootslane ja 3 eesti mereväelast; võimalik, et Eesti mereväevormi kandjaid teenis ka saare kirdenurgal Norrby tuletornis. Nende meeste olemasolu meenus siiski Saksa–Vene sõja teisel nädalal mingile uute võimude natšalnikule ja tuletornid vabastati ebaustavast elemendist.
Saxby tuletorni asus nüüd 8–10 meheline jagu vene merejalaväelasi — oli tavaline komme, et uutel peremeestel läks endiste ülesannete täitmiseks vaja vähemalt kaks korda rohkem mehi.
Juulikuu alul veeti Vormsilt minema seal asunud vene piirivalvurid. Võimalik, et järgnenud kaheks kuuks jäid Vormsile mundrikadjaist vaid tuletorne valvavad vene merejalaväelased, kokku vast paarkümmend meest. Sealne meesjõud hakkas aga kasvama septembri alul, kui „armeel–vabastajal“ tuli Läänemaalt saartele kolida. Selle kuu esimese nädalaga ilmus sinna vast poolteistsada punaväelast koos ühe 45 mm tankitõrjekahuriga. Kas tõesti oodati Vormsile ka Saksa tanke maanduvat — aga eks tehnikameesteks peetavaist sakslastest võis ju kõike uskuda!
Saksa inseneriväekindral Walter Kunze, kes juhatas Lääne–Eesti saarestiku vallutamist, andis Vormsi vallutamise ülesande 217. jalaväediviisi ülemale kindaalleitnant Balzerile, see omakorda määras Vormsi ründajaks ühe pataljoni 389. jalaväerügemendist. Sakslastele anti abiks pärast Tallinna vallutamist formeeritud Erna II pataljoni 1. kompanii leitnant Jüri Ungvere juhatusel, samuti üks Omakaitse kompanii Haapsalust.
Punaarmee poolelt vaadatuna kuulus Vormsi koos Hiiumaaga nn Põhja Kindlustussek-torisse, mille komandöriks oli oma põhijõududega Hiiumaal olnud polkovnik A. Konstantinov. See saatis septembri esimese nädala lõpul Vormsile lisaks kaks roodu (kompaniid) koos ühe 76 mm kahuriga. Et võimalikku Saksa dessanti saaks edukalt tulistada ka Tahkuna poolsaarel olnud nn Kukeraba patareist (neli 180 mm kahurit) ja Kärdlast kagu poole jäävast Hiiesaare ehk Sääre patareist (neli 152 mm kahurit), saadeti Vormsi läänerannale tolle 152 mm patarei komandöri abi leitnant Tšistjakov koos radistiga. Olgu öeldud, et 180 mm patarei tuli ulatunuks vajaduse korral poole Vormsini, 152 mm patarei tuli aga vaid läänerannale.
Nüüd oli punaväge Vormsile kogunenud vast 500 mehe ümber koos kahe kahuriga. Leitnant Tšistjakov koos oma radistiga ronisid millegipärast saare kirdenurgal olevasse Norrby tuletorni, kuhu Hiiumaa rannapatareide mürsud ei lennanuks — aga vast just sellepärast?
Ja sakslased ei lasknud end kaua oodata, 8. septembril üritasid nad maanduda neljas kohas, neist kolmes ka õnnestunult. Maanduti saare loodenurgal Kärrslätti küla lähistel, saare kirdenurgal Norrby küla juures ja lõunarannal Sviby sadamas. Neljas maandumisüritus tehti läänerannal Saxby külast edelas, kuid seal jäädi Hiiumaa rannapatareide tule alla ja peeti paremaks merd mööda kaduda.
Sviby sadamas maandunud sakslasi üritati segada Vene 76 mm kahuri tulega, kuid sellest jäi muidugi väheks. Küll aga avati Norrby tuletorni peale, kus mäletatavasti oli venelaste tulejuht Tšistjakov oma radistiga, kahurituli Noarootsis olnud Saksa patareist ja mehed pidasid paremaks sealt kaduda.
Meie Erna II mehed koos kahekümnemehelise Saksa tankitõrjeüksusega (ka sakslased paistsid kartvat Vormsil Vene tanke) maandusid Vormsi lõunarannalt pikalt merre eenduvale Rumpo ninale 9. septembri varahommikul. Sinna tuldi rannasõidulaeval „Rudolf“ ja maanduti ründepaatidelPunaväelaste pagemine Vormsilt oli alanud juba 8. septembri õhtul. 10. septembril peeti viimane lahing Saxby tuletorni juures, kus alistus 38 meest. Punaväelaste kaotused Vormsil surnutena olid viiekümne mehe ümber, sakslastel 19 meest. Eestlasi sedapuhku ei langenud ühtegi.
Valdav osa vene sõdureid viidi Vormsilt ära kaatreil ja pages sõudepaatidel. Punavenelaste evakuatsiooniks saadeti saare juurde ka mootorpurjekas „Tormilind“, kuid sellel võttis eeslastest meeskond laevale jäänud kolmel punaväelasel relvad ja purjekas sõitis sakslaste käes olnud Paldiskisse. Muidugi pidid selle julge teo eest „Tormilinnu“ kapten Gustav Klauks, 1. tüürimees Harald Kask ja neil abiks olnud madrus Evald Heinakroon peale sõda maksma vangipõlvega; ülejäänud asjaosalised olid selleks ajaks vist osanud läände pageda.
