Lühike teadaanne ajalehes Boston Post jäi teiste, tähtsamate artiklite varju, vahendab ajakiri Imeline Ajalugu.

„Kohutav õnnetus,“ teatas see 1848. aasta septembrihommikune pealkiri lihtsalt. „25aastase mehe pea läbistas pikk raudkang.“ Teisisõnu, tegemist oli uudisega, mille lugejad kiiresti unustavad. Ometi mõistsid teadlased hiljem, kui oluline see tagasihoidlik teade tegelikult oli.

Phineas Gage’i tabanud õnnetus oli tõsise ajukahjustuse tagajärgede esimene dokumenteeritud juhtum maailmas. Tema lugu mõjutas teadlasi, kes olid alles hiljaaegu hakanud aru saama, kui oluline on aju inimese mõtetele ja käitumisele, tema isiksusele.

Raudvarb läbistas aju

Phineas Gage läks maailma ajalukku 13. septembril 1848. aastal, mil ta töötas USAs Cavendishi küla läheduses raudteed ehitava meesterühma töödejuhatajana. Kaljude lõhkamisel pani Phineas Gage ka ise tööle käed külge.

Mehed olid just kaljusse augu puurinud ja Gage täitis selle püssirohuga. Seejärel asus ta püssirohtu kinni tampima spetsiaalse raudkangiga, mis oli üle meetri pikk ja kolmesentimeetrise läbimõõduga.

Kuid ühtäkki püssirohi plahvatas ja raudkang paiskus august välja. Gage seisis augu kohale kummardunult otse kangi teel, nii et see läbistas suurel kiirusel sarnaluu täpselt vasaku silma all, liikus edasi otse läbi aju ja kolju ülemisest osast välja.

Verine ja ajuosakestega kaetud kang maandus ligemale 30 meetri kaugusel. Phineas Gage kukkus maha, tema mehed jooksid hirmunult lähemale, arvates, et nende ülemus on surnud. Kuid Gage toibus kiiresti ja oli kõikide imestuseks täie teadvuse juures.

Mõne minuti pärast tõusis ta isegi püsti, rääkis meestega juttu ja oli võimeline ka käima. Mehed leidsid ruttu käru, millega Gage arsti juurde toimetati.

Kui doktor John Harlow oma kabineti ukse taga kärurataste kolinat kuulis ja erutatud meeste sissetrügimist tunnistas, ei teadnud ta veel, et just sel hetkel kirjutati tema nimi ajalukku.

Gage’i puhul oli tegemist meditsiinilise sensatsiooniga. Kõik tolleaegsed erialateadmised ja -kogemused ütlesid, et niivõrd tõsise ajukahjustusega ei ole võimalik ellu jääda. Aga mees Harlow’ konsultatsiooniruumis sai esimeseks dokumentaalselt tõendatud juhtumiks, mis kinnitas vastupidist.

Harlow puhastas haavad ja eemaldas väikesed koljutükid. Kontrollides, ega mõni väike koljutükk polnud kahe silma vahele jäänud, avastas doktor, et sai oma nimetissõrme täies pikkuses ja vähimagi takistuseta haava sisse lükata.

Ta ei sekkunud kirurgiliselt, vaid otsustas haavadel ise paraneda lasta ning kattis nende pinna märja sidemega. Üsna ruttu selgus, et Harlow’ otsus peahaavad lahti jätta oli õige. Paar nädalat hiljem oli tal seetõttu oluliselt lihtsam eemaldada suur hulk surnud ajukudet, mis eemaldamata jätmisel oleks hakanud ajule survet avaldama ja seda ilmselt fataalsete tagajärgedega.

Aga Phineas Gage’i enesetunne läks nii palju paremaks, et juba mõne kuu pärast elas ta taas normaalset elu. Vähemalt esmapilgul.

Harlow kirjutas hiljem oma patsiendist artikli tunnustatud meditsiini- ja kirurgiaajakirja Boston Medical and Surgical Journal. Tema artiklisse suhtuti aga skeptiliselt, kuna sarnaseid juhtumeid ei tuntud.

Arvata võib, et nii Phineas Gage’i kui ka John Harlow’ nimi oleks tõenäoliselt unustuse hõlma vajunud, kui arst poleks 20 aastat hiljem arstiteaduslikule ajakirjale veel üht artiklit saatnud.

See artikkel muutis Gage’i meditsiinilisest kurioosumist neuroloogia ajaloo verstapostiks.
Alles hiljuti, mil see pilt välja ilmus, said teadlased näha Phineas Gage’i nägu. (Foto: Wikimedia Commons)

Phineas Gage’i isiksus muutus

Harlow oli võtnud vaevaks oma endise patsiendi elukäiku ja arengut jälgida. Artikli saatmise hetkel, mil Gage oli juba kaheksa aasta eest eeldatavalt ajukahjustusest põhjustatud epilepsiasse surnud, soovis doktor jagada oma tähelepanuväärseid avastusi.

„Gage’i tööandjad, kes varem olid teda pidanud üheks efektiivsemaks töödejuhatajaks, leidsid, et tema isiksus oli niivõrd palju muutunud, et nad ei saanud teda enam palgal pidada,“ kirjutas Harlow oma artiklis.

„Ta muutus ebastabiilseks, teiste suhtes ükskõikseks ja aeg-ajalt äärmiselt jõhkraks. Ta ei arvestanud teistega, oli kannatamatu nii nõuannete kui ka juhtnööride suhtes, mis tema soovidele ja tahtmistele vastu käisid. Kord oli ta kangekaelselt järjekindel, siis jälle tujukas ja otsustusvõimetu,“ jagas Harlow kogutud tähelepanekuid.

„Ta tegi palju plaane, kuid veel enne nende teostamist vahetas need teiste vastu välja. Selles mõttes oli tema isiksus niivõrd radikaalselt ja sügavuti muutunud, et ka tema sõbrad ja tuttavad ütlesid: see ei ole enam Gage,“ kirjeldas doktor.

Gage’i aju uurimine oli näidanud, et tema otsmiku- ehk frontaalsagarad olid tugevasti kahjustada saanud. Tänapäeval räägivad neuroloogid frontaalsagara sündroomist, mille puhul toimuvaid Gage’i omadega sarnaseid vaimseid muutusi peetakse selle ajuosa kahjustuse täiesti tavaliseks tagajärjeks.

19. sajandi keskel oli ajukahjustuse seostamine isiksuse muutumisega väga tähelepanuäratav ja ka vastuoluline. Harlow näitas ühena esimestest aju ja käitumise vahelist seost. Neuroloogia kui teadusharu sai sellest tugeva arenguimpulsi.

Mõni ajaloolane arvab isegi, et Sigmund Freud teadis Phineas Gage’i haiguslugu ja et see andis talle inspiratsiooni oma psühhoanalüütiliste teooriate loomiseks.

Freudi teooriate kohaselt saab inimeste käitumist ja tegutsemist selgitada väliste mõjutustega patsiendi psüühilisele universumile.
Plahvatus paiskas raudkangi töödejuhataja koljust läbi. (Foto: Wikimedia Commons)

Phineas Gage kaevati hauast välja

Neuroloogid ja psühholoogid tunnevad siiani Phineas Gage’i vastu suurt huvi, nad sooviks võrrelda tema käitumist ja isiksust nii enne kui ka pärast õnnetust.

Kahjuks on Phineas Gage’i elust enne õnnetust väga vähe teada. Ka õnnetusele järgnenud 13 eluaasta kohta on uurijate andmed lünklikud. Ühte teatakse siiski kaljukindlalt – Gage ei töötanud enam kunagi raudteel, temast sai hoopis kutsar.

Esmalt töötas ta ühes kohalikus ettevõttes, seejärel seitse aastat Tšiilis diližansi – kinnise posti- ja reisitõlla – kutsarina.

Võimalik, et Gage hülgas perekonna ja sõbrad ning kolis tuhandete kilomeetrite kaugusele just isiksuses toimunud muutuste tõttu. Kahtlemata pidi ta olema aga heas kehalises vormis, sest diližansikutsari töö oli füüsiliselt väga raske.

1859. aastal halvenes Gage’i tervis sedavõrd, et ta pidi pöörduma tagasi USAsse, kus elas oma ema juures. Ta suri 20. mail 1860. aastal ja maeti San Franciscos.

Surnukeha kaevati seitse aastat hiljem välja, sest Gage’i õemees oli piisavalt ettenägelik, et nii tema kolju kui ka õnnetuse põhjustanud raudkang doktor Harlow’le annetada.