Pangasiuse puhul on tegemist Aasia troopilises osas, peamiselt suurtes jõgedes (Chao Phraya, Mekong) levinud mageveelise sägavormiga, keda ilmselt haid meenutava välimuse (ja eeskätt seljauime) tõttu hellitavalt ka sillerdavaks haiks (ingl k iridescent shark) kutsutakse. Nagu enamik Aasia kalu, nii suudab ka pangasius elada kõikvõimalikes kõrge reostustasemega veekogudes, kuid on keskmisest nõudlikum hapniku suhtes. Elukohana eelistab ta suuri ja avaraid vooluveekogusid, kus võtab ette ka pikki rändeid. Kui enamik sägadest elab reeglina veekogu põhjas, siis pangasius on jõuline ujuja ning hoiab enamasti parvedena keskvette, mistõttu on ka hinnatud spordikala. Sobivaimaks veetemperatuuriks on pangasiusele 22–26 kraadi. Alla 15-kraadine veetemperatuur muutub kalale kriitiliseks, mistõttu võõrliigina pangasius Eestis ohtu ei kujuta.

Nagu kõik „asiaadid“, nii on ka pangasius ablas kõigesööja. Seetõttu on kala ka kiire kasvuga ja sobilik kasvatamiseks majandites. Esimese kuue elukuuga võib pangasiuse kaal küündida juba 1,5 kiloni. Üldse võib kala kasvada kuni 1,3-meetriseks ja 45 kg raskuseks. Farmides, kus on palju kalu tihedalt koos, ei ületa tema pikkus tavaliselt 30 cm.

Pangasiust võib lugeda siirdekalaks, sest tema looduslik elupaik ja kudemisalad jäävad tihti üksteisest sadade kilomeetrite kaugusele. Koos suurveega tõuseb kala jõgede ülemjooksule kudema ning laskub sealt koos langevate vetega taas oma argielupaikadesse.

Pangasius on ka akvaristide huviorbiidis. Kuna aga kala on väga agressiivse iseloomuga ja looduses suurte veekogudega harjunud, on teda kitsastes oludes suhteliselt raske pidada. Tal on kehv nägemine ja komme kergelt ehmuda, mistõttu põrkab tihti vastu akvaariumi seina ja saab vigastada.

Aasias on pangasius populaarne farmikala. Suurimaks kasvatajaks on maailmas on Vietnam, mis toodab ligi 90% maailma pangasiusefileest. Sealjuures on kasvatamine õige hoo sisse saanud peale 1990ndaid aastaid. Enamik Vietnamis kasvatatavast kalast eksporditakse fileena USA-sse, Euroopasse, Austraaliasse ja Jaapanisse; näiteks 2006. aastal eksportis Vietnam pangasiust 250 miljoni USA dollari väärtuses. Viimasel ajal aga on pangasiuse kasvatamise tingimused Vietnamis põhjustanud kõva poleemikat. Internetist võib leida hulga videoid, kus samas jões on kalakasvatus, pestakse pesu ja sinna jooksevad ka ettevõtete ja majapidamiste heitveed. (Euroopas on imporditavat pangasiusefileed ka laborites uuritud, leitud mitukümmend erinevat bakterit (sh listerioosi põhjustavat listeeria bakterit) ja näiteks Hispaanias on saastatud pangasiusefilee tõttu ka reaalselt terviseprobleeme esinenud. Saastunud pangasiuse import on lisaks EL-le olnud teemaks ka USA-s ja Austraalias.) Samuti heidetakse kalakasvatajatele ette kasvu kiirendavate hormoonide ja antibiootikumide lisamist toidu sisse. Kus tõde täpselt peidus on, jäägu igaühe enda otsustada ja uurida, kuid seda võib küll julgelt väita, et pangasiuse näol on tegu maailma odavaima masstootmises oleva kalafileega.

Maitseomadustelt on pangasiusefilee puhul tegemist klassikaline valge luuvaba kalalihaga, millel puuduvad spetsiifilised kõrvalmaitsed ning mis allub enamikele valmistamisviisidele Tänu sellele leiab pangasiust üle maailma paljude restoranide ja muude toitlustusasutuste menüüdest. Samuti kubisevad pangasiuseretseptidest kõikvõimalikud koka- ja retseptiraamatud.

Ilmselt laiutab pangasius meie poelettidel tõenäoliselt veel pikalt, aga kas seda süüa või mitte, jäägu igaühe enda otsustada. Kui kellelgi peaks kunagi Mekongi jõe kallastele asja olema, kannatab kindlasti proovida ka pangasiuse sportlikku püüki. Aasia kalastusportaalides räägitakse sellest kalast igatahes kui vägevast vastasest. Parimaks püügihooajaks pidavat olema juuli lõpp ja augusti algus, kui kalad kudemisrände jaoks parvedesse kogunema ja ülesvoolu liikuma hakkavad.

Lugu ilmus Kalastajas nr 64
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!