Gordon Moore on nimi, mis peaks olema tuttav väga paljudele arvutihuvilistele. Vast veelgi olulisem sellest, et ta on üks Inteli asutajaid, on tema sõnastatud seadus, mida nüüdseks tuntaksegi Moore’i seadusena: transistorite tihedus integraalskeemides kahekordistub iga kahe aasta järel. Kas tegemist on 18 või 24 kuuga, kas kahekordistub transistorite arv või integraalskeemi suutlikkus, pole oluline. Oluline on, et see seadus on muutunud kõrgtehnoloogia mantraks ning seda ja selle variatsioone ei kasutata enam mitte ainult protsessorite, vaid ka kõige muu teemasse puutuva puhul.

Transistori leiutamise au ja sellega kaasnenud Nobeli füüsikapreemia kuulub William Shockleyle, John Bardeenile ja Walter Brattainile ning neist esimene on ka “süüdi” selles, et Moore integraalskeemidega tegelema hakkas. Nagu ta ise väidab, oli ta tüdinud oma uurimistööst ega soovinud enam kulutada maksumaksja raha artiklite peale, mida vaevalt keegi lugeski. Shockley otsis Moore’i kodukoha lähedal paiknevasse Shockley Pooljuhtide Laboratooriumisse uusi töötajaid ning sai loa vaadata läbi ühe ettevõtte personaliotsingu poolt tagasilükatute kaustu. Ta teadis, et keemikud teevad laboratooriumis “igasugu huvitavaid asju” ning otsustas Moore’i kasuks, kellel oli keemia ja füüsika doktorikraad (mille ta praegusel hetkel valikuid tehes millegi bioloogiaga seostuvama vastu vahetaks).

Kuid kõik ei läinud roosiliselt ning vaid aasta hiljem oli Moore üks “Reetlikust kaheksast” (sellise nime andis neile Shockley abikaasa), kes lahkusid ja lõid enda firma nimega Fairchild Semiconductor, mis oli 60ndatel integraalsüsteemide turuliider. Lisaks Moore’ile olid kaheksa hulgas ka hilisem Inteli kaasasutaja Robert Noyce, Jean Hoerni (tema leiutis võimaldas odavamate transistorite loomise ränist — i.k. silicon) ja Eugene Kleiner (ühe esimese informatsiooni- ja biotehnoloogia ettevõtetesse investeeriva firma Kleiner Perkins asutaja).

1968. aastal, kui Noyce oli Fairchildist juba lahkunud, tegi seda ka Moore. Koos otsustasid nad luua firma Intel — nimi, mis tuli enne ühelt hotelliketilt üles osta.

Praeguseks on Gordon Moore ka ise veendunud, et tema seadus peab varsti muutuma kehtetuks, sest lõputu eksponentsiaalne kasvamine viiks katastroofini. Viidates Stephen Hawkingule väitis ta, et piiriks edasisel arengul saavad kaks peamist füüsikalist omadust — valguse kiirus ja mateeria aatomiline ehitus. Samas on aastate jooksul suudetud murdmatuna näivaid probleeme ületada, asjaolu, mis Moore’i ennast pidevalt Inteli puhul kõige enam üllatab. Aga kaua veel?

Täispikkuses lugu Gordon Moore’iga loe novembrikuisest Maatriksist!