"See 25 aastat on seda organisatsiooni väga palju muutnud," ütleb Kaasik. "See, mis oli siis ja see, mis on täna ei ole üldse võrreldavad – täna oleme ikka Euroopas väga konkurentsivõimeline organisatsioon. Tahan kõikidele kolleegidele omalt poolt soovida head aastapäeva!"


Kuidas te toonast aega mäletate – milline see üleminekuaeg miilitsast politseiks oli?
Alustasin tööd 1991. aasta sügisel, nii et esimesed kuud üleminekut toimusid siis, kui mina veel selles organisatsioonis ei töötanud. Ma nägin seda, kui juba oldi kuskile maale jõudmas. See üleminek oli päris keeruline.

See aeg oli hästi kirju ja see seltskond, kes alustas aastal 1991 oli ka hästi kirju. Töötasin esimene aasta ilma politseilise ettevalmistuseta, selle sain töö käigus. Oli palju uustulnukaid, ka neid, kellele isikuomadustelt see töö ei sobinud, oli ka seikluseotsijaid. See tähendas, et esimese paari aasta jooksul suur osa neist inimestest, kes alustasid, lahkusid ise või pidid lahkuma. Hästi suur kaadrivoolavus oli.

Alustasin patrullpolitseinikuna. Mul on väga hästi meeles esimesed tööpäevad, kus ma olin koos vanemate kolleegidega patrullis, nad õpetasid mind töö käigus. Päris mõnda aega sai käia tänavatel patrullis erariietes – vormi ju veel ei olnud. Kui ma täna mõtlen selle peale – kujutage ette, kui teil on 18-aastane poisikene tee peal, teksatagis ja üritab autot peatada. Tol ajal inimesed aktsepteerisid seda.

Ilmselt oli meil, noortel poistel suur usalduskrediit, olime ikka need inimesed, kes ei tulnud miilitsast üle, vaid tulime oma iseseisvasse Eesti politseisse. Mulle tundub, et inimesed vaatasid, et meil ei ole mingisugust taaka või probleeme, mis olid olnud miilitsal. Me olime puhtad lehed.

Milline oli üldine pilt turvalisusest teie teenistuskohas või laiemalt Eestis?
Pilt oli põnev. Alustasin oma tööd Pärnus. Sündmusi, mida täna enam ei näe, juhtus igapäevaselt. Juhtumid 1990-ndate alguses, kui mingid kambad tulid, lõhkusid ööklubid segamini. Kui mina alustasin, siis olid vene sõjaväeosad veel alles. Nende sõduritega tekkisid väiksemat sorti konfliktid, mis küll õnneks lõpuks rahumeelselt lahenesid.

Üldine foon oli ikka… Vägivald, varastamine, liiklusolukord – need olid 1990-ndate alguses ikka hullud võrreldes tänase päevaga.

Tol ajal veel Eesti vabariigi seadused ei kehtinud, kuidas ja mille järgi politsei oma töös joonudus?
Eks alustasime tol ajal kehtinud õigusruumis, põhiasjad olid paigas, mis sest, et kasutusel oli veel nõukogudeaegne kriminaalõigus jms. Selle järgi sai töötada. Nii nagu igasugune üleminekuaeg, oli see ka selline, kus tuli kohaneda ja selle piirides mängida, mis sul olemas on. Väga suuri probleeme ei tekkinud.

Milliseid eriti värvikaid juhtumeid teil toonasest ajast veel meenub?
Mis võib-olla tänases kontekstis võib tunduda naljakas – meie toonased töövahendid ja võimalused. Üks esimesi patrullautosid, millega sõitsin, oli Moskvitš. See polnud tehniliselt väga korras, aga me pidime hakkama saama. Sel oli probleem käigukastiga ja kui me kedagi taga ajasime, siis paarimees pidi hoidma kolmandat käiku sees – see ei seisnud lihtsalt sees.

Teine näide. Paarimehega tuli liiklusõnnetuse sündmuskohalt ära tuua sõiduk ja tol ajal puksiire veel ei olnud. Siis pandi see teise auto taha köiega kinni. See auto oli ikka üsna lömmis. Kuna mina olin noor poiss, siis pandi mind sinna tagumisse lömmis autosse istuma. Katus oli hästi viltu, pidin pea poolenisti aknast väljas seal sõitma, klaasi ees ei olnud. Oli talv. Sel autol ei olnud ka pidureid. Niimoodi me vaikselt sõitime linna parklasse. Täna ei kujutaks ilmselt selliseid asju enam ette. Aga nii need asjad käisid.