MEENUTUS politseitööst: agar kolleeg vedas kaasa kuriteopaigalt kontorisse ka 85-kilose verepritsmetega kivi

Täna, mil möödub 25 aastat politsei taasloomisest, on paslik meenutada seda, millised olid politseiameti algusaastad. Põhja prefektuuri kriminalistikatalituse juht Oleg Belorusovil täitub oktoobris 22 aastat politseiteenistust. Ta tuli Keila politseijaoskonda tööle 1994. aastal kriminaalpolitsei inspektoriks. Milline on tema lugu?

Ta meenutab, et 90ndad oli äärmiselt keeruline aeg, ka kuritegevust oli rohkem.

"Oli keeruline aeg, riigi jõustruktuure hakati ümber korraldama ja taas üles ehitama. 90.ndatel oli kurjategijaid palju ja inimeste turvatunne oli madal. Politseinukuks olemine sobib mulle, sest austan seadust ja arvan, et inimesed peavad elama nende järgi. Politseis töötamine annab võimaluse seda protsessi mõjutada," kirjeldas Oleg Belorusov, kelle mõtted politseitööst on kokku kogunud Politsei-ja piirivalveamet.

Miks Sulle see töö meeldib?

Mulle meeldib uurija töö - sündmuskoha vaatlus, kuriteojälgede otsimine, inimeste ülekuulamine, kurjategija tuvastamine - need on minu asjad. Kõige põnevamad on pimedad juhtumid, kus on palju vastuseta küsimusi ja peab mõtlema harjumuspärasest laiemalt. Ma ütleks nii, et sündmuskoht, vaatlus ja sealt kogutud jäljed annavad vähemalt 50 % tõenäosuse kuriteo avastamiseks. Ülejäänud sõltub juba uurijate tööst ja eks õnne ning vedamist peab ka olema.

Kas meenub mõni naljakas seik sündmuskohaga?

Kõige olulisem on kogemus, mis tuleb ajaga. Iga kord õpid midagi uut, lähed kohale, siis meenub, mis tegemata jäi ning järgmine kord toimetad juba paremini.

Mulle meenub üks lugu, kus üks meie noor uurija käis esimest korda laibaga sündmuskohal ja leidis verejälgi kivilt. Noor ja agar politseiametnik teadis, et kõik jäljed ning asitõendid tuleb kaasa võtta. Nii võttis ta asitõendina sündmuskohalt kaasa suure, mitmekümnekilose kivi, mille avastasin järgmisel hommikul oma kabinetist.

Kriminalistikatalituse kriminalistid ja valveuurijad on oluline osa väga pikast ahelast. Kuriteopaigast kogutud tõendid määravad suuresti edasise uurimise edukuse. Esimesed tunnid on kriitilise tähtsusega ning selleks, et koguda sündmuskohal häid tõendeid, tuleb tagada jälgede puutumatus. Siin on ülioluline koostöö kriminalistide ja patrullide vahel. See on vägev tunne, kui hea meeskonnatöö tulemusena avastatakse kuritegu. Tõendite kogumise, kahtlustatava lõhkumise ja õige ülekuulamise taktika abil panna kahtlustatav rääkima ning ka tunnistama - see on huvitav maailm. Kõik ju loevad Sherlock Holmes'i või Agatha Christie raamatuid, kriminaalpolitseiniku jaoks see on igapäevane töö.

Milline on Sinu kõige meeldejäävaim sündmuskoht?

Aasta oli 1999 lõpp või 2000 algus. Viimsi kandis leiti 60.ndates eluaastates naise laip. See oli täiesti pime asi. Naise kehal olid seksuaalkuriteole viitavad jäljed, aga määratud ekspertiisid ja tunnistajate ülekuulamised kahtlustatava tuvastamiseks tulemusi ei andnud.

Pool aastat hiljem leiame Viimsis Laidoneri pargist 30.ndates aastates naisterahva alasti laiba, seksuaalselt väärkoheldud ja hulgaliste torkehaavadega. Hakkasime asja uurima, saime ühe nime taha, kellega naisel oli füüsiline konflikt olnud. Leidsime naise küüne alt mehe DNA ning tuvastasime, et enne surma oli naisel olnud intiimsuhe mehega. Leidsime palju kaudseid tõendeid, mis kinnitasid meie kahtlusi, et see mees oli tapnud oma naistuttava. Uurimise käigus suutsime tõestada mitmeid teisi tema poolt toimepandud kuritegusid, kuid tapmist eitas viimane kategooriliselt. Hiljem selgus, et tapja ei olnudki see mees. Küll aga läks ta kohtu ette kahtlustatavana röövimises ja vargustes, mille eest ta ka süü omaks võttis.

See asi lahenes ootamatult pool aastat hiljem, kui rünnati taaskord üht naist Viimsis, kuid sel naisel õnnestus ellu jääda. Ründaja tassis kannatanu põõsasse ja piinas teda. Õnneks märkas seda möödakõndinud inimene ja sekkus, kurjategija ehmus, haaras naise koti kaasa ja jooksis minema. Kannatanu andis meile hea isikukirjeldusele - u. 25-aastane mees, pikkade juustega ja patsiga, seljas poolmantel.

Mõni tund hiljem märkas patrull kirjeldusele vastavat meest ning pidas ta kinni. Mehel olid rüseluse jäljed kätel ja näos. Selgus et kahtlustatav töötab lähedal asuvas katlamajas. Töökoha läbiotsimisel leiti tema riietekapist pool aastat tagasi Laidoneri pargis tapetud naisterahva riided. Hakkasime vaikselt pusletükke kokku panema ja sidusime kõik kolm juhtumit ära. Suutsime tõestada, et tema tappis ka eelnevalt mainutud vanema naise - kurjategija mantlis leiti hilisema ekspertiisi käigus kannatanu verejäljed.

Tegu oli noore, 20.ndates aastates ilmselt psüühikahäirega mehega, kes tungis naistele seksuaalsel ajendil kallale ja selle käigus tappis nad. Täpsemaid motiive ega detaile ei saanudki me kahjuks teada, sest peale esmaste süüdistuste esitamist võttis mees endalt elu. Mees ei olnud kohalik, oli varem karistamata ja seetõttu oli tema tuvastamine keeruline.

Oleg Belorusovist sai vaneminspektor Keila Politseijaoskonnas, seejärel läks ta tööle uurijaks Harju uurimisbüroosse. Vahepeal kolis üksus Sauele ning temast sai Harju politseiprefektuuri Isiku- ja Varavastaste kuritegude talituse uurimisjuht. 2004 ühendati Harju prefektuur Tallinna prefektuuriga Põhja prefektuuriks ning siis asus Oleg uurija kohale varavastaste kuritegude teenistusse. Vahepeal proovis ta kätt ka majanduskuritegude talituses uurides korruptsioonijuhtumeid. Oleg hindab seda kogemust kõrgelt, sest tegu oli tema jaoks täiesti uue ja teistmoodi valdkonnaga. Peale seda töötas Oleg aasta ka isikuvastaste kuritegude talituse uurimisjuhina. 2007 ühendati valveuurijad ja kriminalistid kokku kriminalistikatalituseks, mille juht Oleg on tänaseni.