MEENUTUS AASTAST 1991: Toompead valvanud Andres Anvelt: kuna siseministrit polnud elusast peast näinud, siis tõmbasin kuuli rauda ja saatsin ta ukselt tagasi
Meenutusi 1991. aasta jaanuarist
1991. aasta jaanuar oli ärev, kuid samas ootusterikas. Töötasin tol ajal siseministeeriumi kriminaaljälituse valitsuses isikuvastaste kuritegude osakonna operatiivvolinikuna. Olin noor leitnant 80ndate lõpu Nõmme miilitsakooli n-ö esimesest Eesti lennust. Sellel ajal käisid ettevalmistused Eesti politsei taasloomiseks ning ootasin ka oma määramise saatust. Suur soov, mis hiljem ka täitus, oli töötada edasi Pikk 19, kus tollal asus siseministeeriumi vabariiklik kriminaaljälitus. Loomisel oli kriminaalpolitsei büroo ning üheks selle osakonna juhiks pidi saama juba siis legendaarne Koit Pikaro. Olin teda varasemalt ainult eemalt näinud, kuid soov 1991. aasta alguses tema juurde tööle saada oli märkimisväärne.
Jaanuaris kutsuti meid aga peale seda, kui Leedus olid sündmused ärevaks läinud, Toompeale. Minu jaoks oli see Toompead kaitsta teine kord. Nimelt olin kaitseahelikus ka 1990. aasta mais, kui internatsid lossile tormi jooksid. Selle aja dokumentaalfilmidest olen ikka kaadrites ennast mitu korda ära tundnud. Tollal oli probleem selles, et krimka töötajana mul vormi ei olnud ning nahkjope taskus laulev Ungari päritolu raadiosaatja tekitas paljudes internatsides kahtlusi, et miks julgeolekuvend fašistidega koostööd teeb. Sain ka ühe punalipu otsaga kergelt vastu pead, kuid tõsisemaid kehavigastusi polnud.
1991. aasta jaanuaris aga veetsime mitmeid päevi taas Toompeal. Ööbisime kuskil saalis, kus mäletan, sai ka CNN vaadata. Milline saal see oli, on praegu isegi riigikogu liikmena raske öelda, aga eks ole seda maja ka vahepeal ümber ehitatud. Ülesandeid oli meil mitu. Päevasel ajal seisime automaatidega Lossi platsi sissepääsul betoonplokkide vahel ja kontrollisime sisenejate dokumente.
Kuna mul jätkuvalt vormi ei olnud, siis koostasin midagi vormitaolist liiklusmiilitsa dubljonkast, kellegi vanema kolleegi mütsist ja samuti laenatud lampassidega pükstest. Igal juhul jätsin sellise korraliku sissisõdalase mulje, kuna eraldusmärkidega oli see isetehtud vorm kitsi. Öisel ajal tuli vahest olla ka valves ühes lossi väiksemates tornides. Arvatavasti oli selleks Landskrone torn, aga täiesti kindel ei ole. Seal olime kolmekesi ja ühes oli meil ka PK ehk Kalašnikovi kuulipilduja. Mäletan, et ühel öösel läks vägagi ärevaks, kui kuskilt linna poolt hakkas paugutamine pihta. Hiljem selgus, et Balti jaama kandis oli tulekahju ning mingi laohoone eterniitkatus otsustas noorte korravalvurite kannatuse proovile panna.
Lossi platsi valvamisel juhtus aga mitmeid lugusid. Ühel päeval proovis lossi siseneda soliidne erariietes härrasmees, käes tähtis kohver. Väitis, et on siseminister Laanjärv. Küsisin näha dokumente, kuid need olid tal Pikale tänavale maha ununenud. Kuna mina polnud elusast peast siseministrit enne näinud, siis tõmbasin kuuli rauda ja teatasin, et dokumentideta siia majja asja pole.
Laanjärv torises midagi ja tuiskas oma ameti Volgaga dokumentidele järgi. 15 aastat hiljem, Eesti politsei taasloomise 15. aastapäeval Tallinna teletornis pidas Laanjärv kõne ja meenutas ka seda seika, mis mul oli juba ununema hakanud. Tuletas seda hea sõnaga meelde, kuna äreval ajal oli just tema reegleid rikkunud, mitte mina, noor naga, kellel valvamise ülesanne oli kinnisideeks.
Ühel öösel jalutas meie posti juurde Lossi platsil ka Tallinna miilitsapataljoni nr 5460 ülem, kui ma ei eksi, alampolkovnik Abdulkaparov. Pärast lühikest vestlust teatas ta, et me võime muretud olla. Kui peaks Moskvast tulema käsk miilitsapataljoni ajateenijad relvile tõsta ja näiteks Toompead võtma minna, siis tema sellele ei alluks.
Need sõnad oli sellisel närvilisel ajal nagu rahustav eliksiir südamele ning seda teadet sai kohe levitatud mööda Toompea kaitsjaid suust suhu. Sellised pisiasjad, iga infokild toimuvast oli tol, internetita ajastul nagu lonks vett kõrbes, mistõttu info levis kiiresti ja olukorra arutelud olid ägedad.
---
Saada meile oma lugu ja mälestus sellest, milline on Sinu ja Sinu perekonna ning sõprade lugu aastal 1991, mil dessantväelased panid meid kõiki Baltikumis hinge kinni hoidma?
Saada oma lugu ja mälestus aadressile ester.vaitmaa@delfi.ee.
Projekt "25 aastat tagasi" viib meid taasiseseisvumise juubeliaastal Delfis ja Eesti Päevalehes kogu aasta jooksul tagasi sündmuste juurde, mis olid olulised meie vabanemisloos.
