MEENUTUS: 1990. aastatel oli politseinikul palju tööd, koguni kolm korda tuli naise juubelilauast tõusta ja munder selga visata



Eesti politsei taasloomine aastal 1991. Foto on illustratiivne.
Eesti politsei taasloomine aastal 1991. Foto on illustratiivne.Foto: arhiiv, Politsei ja piirivalveameti arhiiv

Sel nädalal möödub Eesti politsei taasloomisest 25 aastat. Toonast aega meenutab Delfile Enn Kuusik, kes töötab korrakaitsjana juba 1968. aastast, hetkel abijõuna politsei- ja piirivalveameti logistikabüroos.

"Juhusest alguse saanud asi andis mulle ameti terveks eluks," räägib Kuusik. "Olen praegugi politseiga seotud – 2008. aastast olen politseitöölt pensionil ja töötan praegu logistikuna edasi. Kõik politseinike mured ja vajadused on mulle väga tuttavad. Loodan, et saan neid praegu neid ka paremini aidata!"

Kuidas see üleminekuaeg 1991. aastal teile isiklikult meenub?
Ega see niisuguse valgussähvatusena ei meenu. Raske on seda päeva (1. märtsi – toim) üldse meenutada – mulle kohe ei tulegi ette, et see päev oleks olnud niivõrd eriline. Ilmselt ei toimunudki kohe alguses suuri rivistusi või üritusi. See oli tavaline tööpäev. Esialgu läks ka töö edasi miilitsamundris, paari-kolme kuu pärast hakkasid esimesed politseimundrid tulema.

Mina olin sel ajal juba pikalt töötanud, tulin Rakverre tööle 1968. aastal. Olin kogu aeg n-ö põllul, minu amet oli piirkonna volinik, praegu oleks see siis piirkonna konstaabel. Mul oli kindel piirkond, oma kindla elanikkonnaga, kus ma siis pidin võitlema kuritegevusega, suhtlema elanikega jne. Minu piirkonnaks oli 1990-ndatel Lääne-Virumaal Vinni vald. Vald oli ka just 1990. aasta lõpus moodustatud.

Seotud lood:

Kas Eesti muutus iseseisvudes kuritegelikumaks või ei?
Sisuliselt juba 1980-ndate lõpp ja politsei taasloomine 1991. aastal – see oli segane aeg. Ühed seadused hakkasid jõudu kaotama, teised alles jõudu saama. Nagu ikka, toob segane aeg sogasest veest igasuguseid kalu üles. Võrreldes sügava veneajaga, kasvas kuritegevus väga järsult. Igasuguseid õigusrikkumisi tuli juurde. Kohe algasid metsavargused, hakkasid tegutsema suured banded, tulid igasugused „katusepakkumised“ ja väljapressimised. See aeg oli niisugune metsik aeg ja nõudis sageli väga külma verd ja närvi.

Loe veel

Kuidas kõige selle juures politseinikuna tööd jätkata – mis teid motiveeris?
Paljud läksidki erasektorisse. Minul oli see õpitud amet alates keskkoolipingist – läksin sealt otse Tallinna miilitsakoolist.

Mulle meenub, et selle aja piirkonnavolinik oli selline mees, kellele helistati koju. Mõni öö ma sain kolm väljakutset – jälle munder selga. Naise juubelilauast tõusin kolm korda püsti, sõitsin välja. Viimase sõidu ajal ühinesid minuga naise sugulased, kes ütlesid: üksi sa enam ei lähe, me lähme lööme koos selle platsi puhtaks. Nii ta läks.

Milliseid põnevamaid seiku teil 1990. aastate algusest veel meenub?
See oli ju aeg, kus polnud praktiliselt üldse varustust. Vinni vald ostis esimese auto, mis anti minu käsutusse. Me ise värvisime selle sini-valgeks. Panime kirjad peale. Soome külalised, kes vallas käisid, tõid meile vilkurid, need panime sinna peale.

Siis mulle meenub, kuidas ükskord Soomes Antila poes nägin müügil alkomeetreid. Ostsin ühe endale kaasa, töö käigus katsetasime seda – väga tõhus vahend, kohe näitas, kes oli joonud ja kes mitte. Vald andis raha, kuu aja pärast sõitsin Helsingisse ja ostsin sealt juba kolm alkomeetrit. Nendega siis töötasime. Näitasime oma initsiatiivi.

Mundrid tulid sakslastelt. Ida-Saksamaa läks ju Lääne-Saksamaaga kokku, neil jäid mundrid üle, need saadeti siia. Need olid voodriga juba. Õmblesime neile helkurribad külge, panime politseiembleemid käise peale ja nii-öelda varustasime end ise. Selline aeg oli.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised