Kui midagi liiga kaua ootama peab, hakatakse selle väärtuses pikapeale kahtlema.
Mafia
õnneks meie lootusi ei peta — see on aasta üks tähtsamaid mänge.

Tähtsus väljendub eelkõige faktis, et tänu Max Payne’ile ning Mafiale hakkab tasapisi kindlamat kuju omandama žanr, mida täpsema väljendi puudumisel tavaliselt märuliks või (3D-)märulseikluseks nimetatakse. Seesama, mis hakkas end üldisse teadvusse suruma Tomb Raideri sünniga.

Nii Max Payne kui Mafia esitavad märulseiklust üldiselt läbi kinoliku atmosfääri, see töötab mõlemal puhul edukalt. Igati teretulnud lahendus: mängutegijate varasemad katsed Hollywoodi järgi ahvida lõpesid varem reeglina jõledate nn interaktiivsete filmidena, mida kannatavad vast ainult need, kes arvutit meelelahutusplatvormina üldiselt kuigi tõsiselt ei võta.

Mingi omapära on tõesti hädavajalik, sest märulseiklus viibib tegelikult ju oma suurema venna FPSi varjus ega saavuta seetõttu eriti midagi, vähemalt mitte täit potentsiaali ning korralikke müüginumbreid (enamik asju on ostjahuvi mõttes läbi kukkunud). Samas võib ka juba mitmetes värskemates 3D-tulistamistes kolmanda isiku vaatenurka kasutada, mistõttu tekib seis, et märulseiklustel polegi enam nende kõrval midagi erilist pakkuda.

Siin astubki esile suur, ilus ning hea Mafia, mis kärbuvasse žanri elu puhub. Jämedalt võttes on see pigem Grand Theft Auto III kui Max Payne’i kambavend, sest autojuhtimist tuleb ette õige ohtralt, ringi silkamine ja tulistamine on lausa härra Nr 2 ossa surutud. Samas nähakse hoolega vaeva loo arendamise-esitamisega, nii et see võiks isegi rollikasõbrale huvitavat vaheldust pakkuda.

Lugu arendavad vahefilmikesed paistavad silma sellega, et nii liikuvad kui liikumatud objektid jäävad üksteisest eraldi ega moodusta tervikut. Tõhusam olnuks renderdamistehnoloogia asemel päriselt filmitud lõike kasutada, aga see lisaks kahtlemata tublisti eelarvele. Asi ei ole õnneks nii hull, et valusasti silma torkab.

Illusion Softworksi kauaoodatud teisele projektile pandi alus muide juba enne nende debüüdi, mis on muidugi kuhjaga au ja kiitust kogunud sõdurisimulaator Hidden & Dangerous (1999), valmimist. Tšehhide pühendumust, töökust ja eneseusku on sul iga põhjus imetleda. Nii laiahaardelisi ja ambitsioonikaid projekte ei võta ette naljalt isegi juhtivad tegijad Blizzard või Westwood, ehkki neid toetab aukartust äratav andunud fännide ring, kes enne ostavad ja alles siis küsimusi esitavad.

Tulem oleks õigupoolest vähem ambitsioonikas, kui tegevus lihtsalt missioonideks jagada. Kõik toimub aga Lost Heavenis, tõelises suurlinnas — ning mis peamine, laadimisaegu kohtab ainult missioonide vahepeal. Selle eest suuna oma alandlikud tänusõnad mootor LS3D aadressil, mis kogu toredust jooksutab. Sama tehnoloogiat kasutab muuseas Illusioni võrdselt pikalt oodatud Hidden & Dangerous 2, millel loodetavasti siiski praeguse aastanumbri sees nabanöör läbi lõigatakse. Igatahes on Lost Heaven võrdselt sümpaatne Liberty City’ga (GTA3). Tänavatel liikudes ja kogu selle grandioossust imetledes on kerge uskuda, et linn võib ka ise olla elav-arenev organism… Hea küll, ütleme süsteem.

Neid tänavaid õpid sa aja jooksul oma teiseks koduks pidama, sest sõitmist tuleb ette, nagu mainitud, pidevalt. Peaaegu kõigi ülesannete täitmine sisaldab Salieri restorani juurest, mis on sinu kamba kogunemiskoht, ise kohale kärutamist, ja tagasi ka. Õnneks toimuvad paljud otsad järjest samas kandis, jagunedes (muuhulgas selle alusel) kokku 20 peatükiks.

Pidev liiklemine tundub kahtlemata mõnelegi pikemas perspektiivis tüütu, ent aitab õnneks paremini Tommy’ga samastuda. Miskit lõpule viinuna laisalt tagasi baasi roolides (ruttu ei soovita minna, kiirusel üle 40 miili tunnis ilmutavad politseinikud su vastu liigset huvi) toimub nimelt rolli sisse-elamise protsess, mil veri õnnestunud kõmmutamisele mõeldes vahvasti soonis kobrutab. Sinu suhtumine Mafiasse rajanebki lõpuks sellel, kui tõsiselt oma ellu gängsterina suhtud. Ellu ei saa ju suhtuda pealiskaudselt. Mis ei seleta küll paljute pealiskaudsete seltsimeeste edukust endaga hakkama saamisel, kuid see on juba teine asi.

Stoori on meeldivalt põhjalik ja ülesanded mitmekesised. Põhiliselt on vaja kedagi tulistada või kuhugi sõita, aga vaheldusrikkus maskeerib selle ilusti ära. Samas lisaks plusse mingi kasvõi pealiskaudne RPG-laadne tegelase täiendamise süsteem — mitte mõnede numbriliste näitajate tippuajamine, loomulikult. Süžees on Tommy ja vähemal määral teistegi karakterite muutumine ja areng täiesti olemas. Praktikas kinnitab seevastu progressi ainult autopargi täienemine: aeg-ajalt õpid sa nimelt uuemaid mudeleid lahti muukima, mis võimaldab neid kõikjal “erastada”. Autorivi on juba suurema pundi kogunedes mõnus vaadata, kuid vaata tõele näkku — tegelikult kasutad sa neist ainult üht või paari, midagi uuemate hulgast.

Kiindumus raudsete suksude vastu on Mafia suurimaid omapärasid, kui mitte öelda veidrusi. Single Playeris on sõitmist enam kui piisavalt, aga seda täiendavad ainult siin nähtud mudelite väga pinnapealne entsüklopeedia, Freeride ja Extreme Freeride. Nendest kolmest uuri hiljem eraldi kastist pealkirjaga “Aga äkki kedagi huvitab?”, siirdugem vahepeal artikliga edasi.

Nüüd jõuame nõrgemate külgede juurde. Ma ei loetleks neid antud juhul päris tõsiste miinustena, kuna taoline eeposlikes mõõtmetes märulseiklus on õigupoolest väga harv nähtus, areng ei saa toimuda ühe hooga, ja põhiaspektid töötavad siin ju enam kui rahuldavalt. Ma pean end üldiselt nõudlikuks kriitikuks, aga saan tegelikult aru, kus läheb piir mõistlike soovide ja norimise vahel. Niisiis…

Esiteks tulistamised. Vastaste kehad peaksid olema tingimata “löögitsoonideks” jagatud, mille kõmmutamine erinevaid tagajärgi tooks. Korralikus gängsterifilmis peab mees ikka surema, kui saab kuuli otse pähe, mitte terve salve välja kannatama. Meeldivalt elulise kõrvaltoonina jääd samas laskemoonast rutem ilma, kui alles pooltäis relva üle laadima hakkad (reeglis leidub mõistetaval põhjusel erand). Samas ei jää ka vastaste kuulivarud piiramatuks, mistõttu neid võib mingil hetkel päris tulirelvata tabada.

Teiseks paneb sarnasus Grand Theft Auto 3-le mõnegi lootma, et Mafia on vabavormiline elamus. Kahjuks nad eksivad. Paljudes missioonides puudub küll ajaline surve, kuid ega linnas omapäid tegelikult muhvigi teha pole. Kaua sa ikka süütuid kodanikke notid, autosid varastad või politseinikke vihale ajad. Üldmuljet parandaks sõltumatute väikekampade ringiliikumine, keda kiusata; tähtsad kõrvaltegelased, kellelt pisiülesandeid saada (neid jagatakse vahel ainult Bertone töökojas); rohkem avatud hooneid, kust ehk mingit kraami leida jm. Tavaliselt leidub ülesannetele mitu lahenduskäiku, aga kategooriates “nii teed rohkem, nii vähem”, mis ei ärgita kõiki proovima.

Linnaelanikud vajavad vähemalt rohkem käitumismalle. Praegu viskab enamik ohtlikus olukorras sirakile maha, lastes end vabalt retsida, mõni üksik kahmab enesekaitseks püstoli. Lisaks ei toimu inimeste vahel kunagi suhtlemist või katset ümbritsevat jälgida: maanteele seisma jäädes vuratakse sinust lihtsalt tuimalt üle. Illusion lubas meile uhket AI-süsteemi, mis põlvneb neljal vormelil (hirm, raev, paanika, agressiivsus), aga sellega on õnnistatud ainult teisi gängstereid, ja neidki teatud ulatuses. Tõesõna, Lost Heaveni lähim sugulane küberlinnade seas on nii välimuselt kui muidu Monopoly Tycooni oma.

Mafia hoiab sind alati hoolega tegevuses ega tülita pidevalt sarnaste töödega. See, korralik tehniline külg ning meeldiv ajastutruu helitaust panevad andestama ideed, mis kuidagi poolikult teostatud. Meie platvormil on tegemist parema tulemusega kui GTA3, kuna sult ei eeldata päris kosmoseajastu raali. No PIII-500 peal seda proovida küll ei soovita, aga õige friik sõtkub kodus või kontoris nagunii miskit paremat.

Mafia: The City of Lost Heaven
Illusion Softworks, levitab Gathering of Developers
Tugi: 1
Vajalik: Athlon või PIII-500 (Athlon või PIII-700), 96 (128) MB RAM, 16 (32) x CD, 1,8 GB HDD, 16 (32) MB 3D-kiirendi, Windows 98/Me/2000/XP
Hind: ca 850 kr
mafia-game.com

Teised valikud

Lost Heavenit tehes külastati muuhulgas arhiive ja mitmeid vanade autode omanikke, et masinate välimus-iseloom lõpuks võimalikult usutav oleks. Ilmselt oli pärast kahju kogutud materjale niisama ära visata — see on mu meelest ainus mõistlik seletus, miks autoentsüklopeedia peamenüüsse lisati. See ei seleta samas asjakese pinnapealset ja tühist iseloomu.

Freeride ja Extreme Freeride sisaldavad ringi sõites väiksemate otste täitmist, näiteks taksojuhina inimeste teenindamist, ega ole looga seotud. EF vabaneb alles pärast Single Playeri läbimist, andes ette 19 eriti pöörast väljakutset. Igatahes pole need nii põnevad, et veetlusele kauakestvust lisada.

Mafiale lubati algselt võrguäksi, kus linnas ülemvõimu nimel üksi või rühmade vahel võideldakse. Loodame, et idee realiseerub mingis tulevases täienduses või järjes.

Pisemaid noppeid

  • Tegijate autolembust kinnitab veel fakt, et 60 kasutatava masina kõrval eksisteerib siin ainult 12 relva. Mitte et sul rohkem vaja läheks.
  • Seisu salvestamine toimub automaatselt, kindlate sündmuste järel. Õnneks on seivipunktide kaugused mõistlikud.
  • Olulisi tehnilisi vigu ei märganudki. Siiski, programm jooksis vahel harva uut taset laadides kinni. Vastik, kui peab mingi keeruka missiooni seetõttu uuesti läbima.
  • Autoga politseinikud on visamad vastased kui jalamehed, hakkavad sind taga ajama ja puha. Pumppüssiga isendid nalja ei mõista: kui mõni selline lähemalt jookseb, on aeg kusagil rahulikus kohas kükitades elu üle järele mõelda.