Liis Lemsaluga kalavetel: suuremad lähevadki ära
Võtame Liisi peale Tartust, kus tal on eelmisel õhtul olnud südamlik jõulukontsert koos Daniel Leviga, ja suundume Vooremaale. Seal ootab meid ühel väiksel järvel haugipüük kohalikke olusid hästi tundva kalagiidi Jarko Jaadla juhendamisel.
JÄÄ NAGU KLAAS. Ilm on selline, nagu ta meil jõulude ajal oli. Plusskraadid ja tugev tuul, pilves, kuid õnneks ei saja. Ja õnneks on jää väga tugev, 10–12 cm paks, ideaalselt sile ja täiesti ilma lumeta. Käia täiesti läbipaistval jääl, mis kohati põhjani läbi paistab, on alguses üsna harjumatu, ehk isegi veidi ebakindel tunne. Ent see kaob varsti.
„Oleks ma vaid teadnud, et selline jää on, oleksin uisud kaasa võtnud!“ kahetseb Liis. Ent ka Jarko soome kelk teeb jääl väga mõnusat ja kiiret sõitu. Ja kiirus Liisile meeldib, nagu peagi selgub. Ta räägib, et üks tema lahedamaid mälestusi elust Norras on, kuidas ta läks 12-aastasena koos mõni aasta vanema sõbrannaga mootorpaadiga ookeanile rallima. Kaks tüdrukut sõitsid ilma igasuguste lapsevanemateta mööda merd edasi-tagasi nii kiiresti, kui torust tuli. Norrakate värk, need seal on põnnist saati merega harjunud.
Norras elas Liis koos perega seitsmendast kuni neljateistkümnenda eluaastani, kui tema isa Marek Lemsalu mängis profijalgpallurina mitmes sealses klubis. Vabal ajal käis isa aga kalal ning loomulikult võttis ka tütre kaasa ja õpetas talle, kuidas spinningute-õngedega ümber käia. Nii ei ole Liisi jaoks meie väike kalapüük mitte midagi uut või erilist. Tõsi, jääl pole ta varem püüdnud.
LIPUD PÜSTI! Jarko on jõudnud enne meie tulekut juba seadusega lubatud kolm unda püügile seada ja oh imet, kahel on ka lipud püsti. Jarko teeb meie tänasele külalisele lühikese instruktaaži, kuidas haakida ja kala välja võtta, fotograaf sätib ennast valmis ja... Jääaugust tuleb välja vaid tühi kolmik. Haug on koos söödakalaga minema pääsenud.
Järgmise lipu juures on hasart seda suurem. Liisile haagib vilunud moega – ja keegi on otsas! Ja punnib isegi natuke nagu vastu. Aga mitte liiga tugevalt, ja üsna varsti on ta jää peal. Ablas havinolk, hea, kui kilo välja venitab. No pilti kannatab ikka teha, kui muud ei saa. Pilditegemine pole ka niisama lihtne, sest igale ülesvõttele tahab hirmsasti tulla Jarko neljajalgne sõber Emma, kes on otsustanud, et tegelikult on tema tänane staar.
Justkui tellitult tõuseb pisut eemal kolmaski lipp. Seal läheb veidi aega, enne kui Liis haakida jõuab. Kohe on tunda, et siin on miskit päris ilusat otsas. Liis peab libedal jääl jalad kindlalt maas hoidma, et jaksaks kala välja lapata. Oi, kuidas see üldse tulla ei taha! Ja siis järsku tuleb liin libedalt sisse, liiga libedalt. Minema sai! „See võis ilus purikas olla,“ ütleb Jarko kahetsevalt. Oleks vast pidanud kõigele vaatamata kohe ära haakima, sest sellise klaasjää puhul muutub haug juba enne ettevaatlikuks, kui haakida jõuad, ja üritab söödast vabaneda. Muidugi juhul, kui ta seda juba piisavalt sügavale alla ei ole neelanud. See kala ilmselt ei olnud jõudnud seda veel teha.
Ega midagi, paneme vanad unnad uuesti sisse ja et meid on nüüd rohkem, siis tohime neid täiesti seaduslikult veel püügile asetada. Et esialgu ei toimu midagi, proovime ka muid püügiviise. Teeme kümmekond auku ja käime need sikutiga läbi. Jarko jutu järgi on siin tavaliselt sikuga tegemist küllaga, aga täna on vaikus. Ju on asi jällegi sellessamas klaasjääs, mis muudab kala ettevaatlikuks. Küllap seepärast toimivadki pigem unnad.
KIRBUTAME KA. Ühes augus käib keegi ilmselgelt tonksamas Rapala firetiger-värvides põiki, mis võiks tänase sompus ilmaga ju tegija olla. Paar korda togib ja jälle vaikus. Seepeale toob Jarko kohale kirbuõnge, laseb mõssi alla ja näitab Liisilegi, kuidas sellega püüda. Kirbutamisega aga seda tüüpi, kes seal all passib, täna ei meelita.
Ja jälle lipp püsti! Nüüd läheb jooksmiseks, niipalju kui libe jää selliseid liigutusi üldse lubab. Liis haagib juba täitsa vilunult – ja pärast pisukest punnimist tuleb taas jääle napilt mõõdus havipulk. Vanale kalamehele poleks ehk mainimistki väärt, aga esimest korda jääl kalastav Liis on ilmselgelt hasardis ja naudib protsessi. Elamus missugune!
Teeme vahepeal väikse tee ja piruka. Uurime, kuidas Liisile kalatoidud maitsevad. Lauljatar tõdeb, et Norras elades sai kala väga palju söödud, üks lemmikuid oli tollal kalamari võisaiaga. Eriline lihasööja pole ta kunagi olnud, pigem ongi alati kala eelistanud. Ent viimased kolm aastat on Liis taimetoitlane, seega on ta nüüd loobunud ka kalast. „Ehkki selles on väga palju kasulikke rasvu ja muud,“ ütleb ta. „Aga olen jõudnud järeldusele, et minu organismile sobib taimetoit kõige paremini.“
Jõulude aeg on artistile vist päris hullumaja? „On muidugi,“ vastab Liis. „Aga sa tead, et see sagimine saab varsti läbi ja siis on sul jälle aega enese jaoks ka. Võid lihtsalt diivanil lebada, filmi vaadata ja raamatuid lugeda. Kindlasti ka jalutada – ma käin iga päev jalgsi päris palju, lihtsalt niisama. Kui saab loodusesse, on muidugi väga hea, aga kui ei saa, võin linnas ka jalutada.“
Liis mõtleb pikalt, kui küsime, kas ta on rohkem mere- või metsainimene, ja vastab siis, et mõlemad on väga vahvad, aga vist kaldub sümpaatia veidi rohkem metsa kasuks: „On lausa tunda, kuidas sel on vägi sees.“ Kel huvi, võib kiigata Liisi Instagrami, seal on loodust ja ilu kuhjaga. Ning inimesed mõistavad seda hinnata – Liisil on üle 43 000 jälgija, mis on Eesti artisti kohta aukartustäratav arv.
Kui jutt juba loodusele läks, siis ei saa Norrast üle ega ümber. Liis ütleb, et see on fantastiline, lausa hingematvalt kaunis maa. Kuigi Norra on eestlase jaoks pööraselt kallis riik, võiks Liisi arvates igaüks seal siiski ära käia, sest saadavad elamused on seda väärt. Liis ise on pärast Eestisse tagasi kolimist veel paar korda Norras sõpradel külas käinud ja läheks esimesel võimalusel jälle.
KOJUMINEK. Veel üks lipp tõuseb. Seekord haagib Jarko, ja jälle on teises otsas keegi tõsisem tegelane. Kahjuks pääseb ta üsna kohe minema. Liis saab nüüd selgeks kalameeste vana tõe ja mantra, millega ennast alati lohutada võib: suured lähevadki ära. Iseasi, kas see tõde ikka lohutab kedagi, kel parasjagu võib-olla elu kala minema saanud..
Ja ongi käes aeg meie põgusa kalaretke otsad kokku tõmmata, sest jõulueelne aeg on artistil tihe ja juba kell 16 on Liisil Tallinnas järjekordse kontserdi heliproov. Mis seal salata, hoolimata korralikest sokkidest-saabastest kipuvad meie staaril ka jalad külmetama ning me ei saa riskida, et meie pärast lauljataril hääl kaob ja kaks nädalat kontserte ära jääb. Niisiis surume Jarkol ja Emmal käppa ja lahkume.
Jarko annab õhtul teada, et just loojangu eel tulid otsa kaks korralikumat kala, üks 2,5 kg ja teine selline, et ei oleks meie ajakirja kaane peale ära mahtunud. Lohutame ennast sellega, et vähemalt on Liis endiselt hea tervise juures, ja ta jäi ühe tavalisest hoopis teistmoodi päevaga igatpidi rahule. Eks siis järgmine kord võtame asja põhjalikumalt ette.
Kõik loos mainitud ja piltidel olevad kalad elavad oma keskkonnas kenasti edasi.
Kas teadsid, et...
Liis osaleb Eesti Laul 2017 võistlusel looga „Keep Running“, mis on jõudnud poolfinaali.
Liisi lugu „Sinu ees“ oli mullu üks Eesti raadiojaamade mängitumaid lugusid. Näiteks oli see Raadio Elmaris lugu nr 1. Ka loomingulises mõttes oli see lugu pöördepunktiks – seni kirjutas Liis laule inglise keeles.
Liis on väga mitmekülgne artist, kes esineb bändiga, oma „Liis Lemsalu show“ kavaga, väiksemates koosseisudes trio ja duoga ning tihti ka solistina kõikvõimalikes eriprojektides ja saadetes (näiteks „Eesti otsib superstaari“, „Su nägu kõlab tuttavalt“, „Laula mu laulu“ jt) 7
Enne lauljakarjääri on Liis mänginud jalgpalli Nõmme Kaljus.
Liis Eesti Laulul 2017
Uus laul sündis Eesti Lauluakadeemia laulukirjutajate laagris, mis toimus sel korral Viinistul ja kuhu pääses läbi tiheda sõela. Tiimid moodustati segamini Eesti ja Skandinaavia heliloojatest, sõnade autoritest ning produtsentidest. Aega anti kuus tundi ja selle aja lõppedes pidi uue ühisloominguna sündinud loo demo valmis olema.
Liis ütleb, et tal on väga hea meel osaleda konkursil looga, millel ta on ka üks autoritest. „Nii kui viisijupp oli olemas, hakkasid mul kohe peas ka sõnad keerlema ning järgmine hetk oli selge – uue singli sõnad teengi ise! Naudin sõnade kirjutamist ning läbi lüürika enese väljendamist, olgu see siis inglise või emakeeles. „Keep Running“ räägib sellest, kuidas meil kõigil on olemas see üks inimene, kelle jaoks oleme iga ajahetk ja moment kõigeks valmis. Inimesest, kelle jaoks on seljakott nii-öelda pidevalt pakitud. See on tingimusteta armastus, mis peitub meie kõigi sees,“ räägib Liis.
Loo kaasautorid ja produtsendid on Gustaf Svenungsson & Magnus Wallin, kes on teinud koostööd Venemaalt tuntud t.A.T.u’ga ja olid 2015. aastal Eurovisioonil teise koha saavutanud Polina Gagarina loo „A Million Voices“ produtsentideks. Loo kaasautor on ka Mihkel Mattiisen.
Eesti Laulu II poolfinaal toimub 18. veebruaril.
Artikkel on ilmunud ajakirjas Kalale! nr 22 jaanuaris 2017
