Lendõngeputukas spinningu otsas

Lendõngitsemisel heidetakse kergeid putukaid heitenööri abil, spinningupüügil lante aga tänu nende massile. See asjaolu muudab lendõngeputukate kasutamise spinningupüügil ilma abivahenditeta (raskuskork e sbirulino, mullujuk vms) sisuliselt võimatuks — putukad on lihtsalt nii kerged, et ei lenda ja kui lendavadki, siis õige napilt.

Väiksemates forellijõgedes aga on n-ö traditsiooniliselt kasutatavad abivahendid tavaliselt liiga kohmakad, peletades valju plartsatusega vette maandudes kalad oma varjepaikadest või muutes nad ettevaatlikeks.

On aga üks lahendus, mis võimaldab suhteliselt väikese vaevaga ja efektiivsuses kaotamata kasutada spinningupüügil kergeid lendõngeputukaid. Selleks seotakse u 0,18–0,22 mm-se pealiini lõpus paiknevast lendõngeputukast 6–10 cm kõrgemale lühikese lisalipsu abil vajalikus suuruses tina- või volframkuul(id). Sellist rakendust on võimalik spinninguga märksa edukamalt heita ning see säilitab lendõngitsemisele omase tundlikkuse, võimaldades samal ajal kalu hirmutamata püüda läbi ka niisugused paigad jões, kus teised rakendusskeemid liiga kohmakateks osutuvad. Tänu lipsu otsas paiknevale tinale püsib putukas voolu sees põhjast veidi kõrgemal, mistõttu tuleb põhja haakumisi ette vähem (ent samas käib püük ikkagi põhja kohalt). Rakendus võimaldab spinninguga heita peaaegu kõiki lendõngitsemisel kasutatavaid striimereid olenemata nende suurusest.

Lugu ilmus Kalastajas nr 56 
www.facebook.com/ajakirikalastaja
Kalastaja — ajakiri päris kalamehele!