Kuni 1986. aastani asustati angerjaid peale Võrtsjärve ka mitmesse teise Eesti järve. Päris edukaks osutus asustamine Vooremaa järvedesse, kus aastased saagid küündisid tonnidesse. Edasi lasti angerjaid pea 15 aastat vaid Võrtsjärve.

Nõukogude ajal tegeles Eestis angerjate asustamisega Metsamajanduse ja Looduskaitse ministeerium, millel oli võimalus kasutada metsamaterjali müügist saadud valuutat maimude ostuks. Vooremaa järvi majandanud Kaiavere Kalamajand ja Võrtsjärve Kalamajand keskusega Valmas allusid erinevalt teistest kolhoosidest ja sovhoosidest metsaministeeriumile. Sel ajal jõudsid „tutvuste kaudu” väiksemad kogused angerjamaime paljudesse väiksematesse järvedesse ja kodutiikidesse.

Nõukogude ajal käis asustamine Moskva kaudu ja nii mõnigi kord seisid miljonid klaasangerjad kastidega päevi tollilaos, mistõttu oli suremus tänapäevaga võrreldes väga suur. Vanad Võrtsjärve kalurid teadsid rääkida, et 1986. aastal, kui angerjad Tallinna lennujaamas maha võeti ja kastid avati, oli pilt nii hull, et 3 tunni pärast Võrtsjärvele jõudes oleks enamus neist hukkunud. Nii otsustati veel elus olevad maimud lasta kõige lähedamal asuvasse Ülemiste järve. Kahjuks ei mäleta enam keegi, kui suur oli tol aastal asustamiseks mõeldud kogus. Arvestades eelnenud aastate keskmist, võis see olla üle 2 miljoni, kellest vaid alla poole oli Tallinna jõudes elus.

Kümmekond aastat hiljem hakkasid kudemisrände himus angerjad järvest välja tahtma. Ainukeseks väljapääsuks Ülemiste järvest oli neil suunduda väljavoolu suunas, mis aga viis kahjuks veepuhastusjaama jämepuhastusfiltrisse. Seal said nad hukka, filter lõikas nad tükkideks. Kunagised töötajad mäletavad, et sel ajal oli paljudel soov minna filtreid puhastama, sest sealt sai endale supi jaoks pista kotti värske angerja tükke. Hiljem paigaldati sissevoolu ette tihedamad restid, mis ei lasknud enam angerjatel filtritesse ujuda. Nii toitusid ja kasvasid nad, omamata mingit võimalust välja rännata.

2000. aastate keskel ehk üle 20 aasta hiljem oli Ülemiste angerjate keskmine kaal 1,8 kg ning suurimad kalad olid enam kui 1,2 meetrit pikad ja kaalusid üle 3 kilogrammi. Täpselt kolmkümmend aastat pärast asustamist viidi läbi spetsiaalne liigikaitseline projekt, mille raames püüti Ülemiste järvest mõrdadega angerjaid, kes märgistati ja lasti seejärel merre, et neil avaneks võimalus rännata kudemispaika Sargasso meres. Säilinud võimest kudema suunduda andis tunnistust aasta pärast ühe märgistatud angerja tagasipüük Taani väinades.

Loe angerja asustamisest, rännetest ja püügitehnikatest lähemalt äsjailmunud raamatust "Angerjas. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid".