"Olen näinud pilti, et Marju lõi šampuse klaase kokku Eesti Komitee esindajatega. Mina ise olin nagu tühjaks pigistatud sidrun, selline hõljuv tunne oli ja ma läksin läbi linna Kungla hotelli ja jäin kohe magama," räägib Liia Hänni sellest hetkest.

Kaadrit mäletab aga selgelt ka Marju Lauristin. Ta loetleb neid, kellega koos rõõmustati: "Šampuse kokkulöömisel olid Rüütel, Nugis ja teised. Savisaar keeldus tulemast, ta oli halvas tujus. Teised olid, Tunne, Rumessen, Sirje..."

Mart Laaril on selgelt meeles, et oli saatnud Lauristini Savisaart pidutsejate sekka kutsuma. "Üks soomlane oli pääsenud Toompea suurde saali. Kui ülemnõukogu oli teinud ajaloolise otsuse, saabus ta saali, kandikul ei tea, kust hangitud šampanja ja pakkus seda kõigile asjaosalistele. Klaasid võeti rõõmuga vastu. Kõlistasime Marju Lauristini, Sirje Endre, Arnold Rüütli ja Vardo Rumesseniga klaase kokku," kirjeldab ta LP-le antud intervjuus.

"Siis nähti saali tagumises nurgas pimedas istumas üht kuju – Edgar Savisaar, näe, oli ka kohal! Ütlesin Marjule, et kutsuga ta Edgar ka tähtsat sündmust tähistama. Marju läkski, vahetas temaga paar sõna, tuli aga kähku tagasi ja lõi käega. Edgar olla öelnud, et nüüd lähevad nende teed lõplikult lahku."

Tunne Kelam oli samuti üks nendest, kes mäletab rõõmu hetke ning peaministritoolile süngelt istuma jäänud Savisaart.

"Arnold Rüütel istus saali akna all oma loožis. Peale hääletust läksime tema juurde, pakuti šampust. Mis oli kontrastne, oli see et Edgar Savisaar saabus saali alles hääletamiseks. Istus peaministritoolile ja sinna ta istuma jäigi. Ta ei ühinenud nendega, kes üksteist õnnitlesid. Marju Lauristin on selle kohta rääkinud täpsemalt, see oli midagi stiilis: Savisaar oli pettunud, see oli tema projekti läbikukkumine, kolmas vabariik null-variandi alusel ja et Lauristin olevat teda reetnud. Fakt oli see, et Savisaar ei võtnud osa otsuse dokumendi ettevalmistamisest ja ei võtnud osa ka üksteise õnnitlemisest," arvab Kelam.

Edgar Savisaarel on ka see hetk meeles. "Eks nad ikka lõid jah klaase kokku. Ütlen teile ausalt, et mina lähtusin sellest, et meil on vaja hoida Eestimaal rahu ja mitte lasta putšistidel initsiatiivi haarata. Te ei kujuta endale ette, kui palju oli iga tund kuulujutte, arvamusi ja oletusi, millega tuli tegeleda ja mida kontrollida. Lennart Meri on sellest kirjutanud, tema oli ka väga rahulik selles olukorras ja ei hõisanud."
Klaaside kokkulöömine pärast Nugise kuulsat haamrilööki, Toompeal, 1991