Küsimuse üle, kas kalad tunnevad valu, on inimene pead murdnud juba sajandeid. Pikka aega tuginesid arutlused sel teemal teoreetilistel ja filosoofilistel argumentidel, alles päris viimasel ajal on hakatud küsimuse lahendamiseks tegema süstemaatilist uurimistööd.

17. sajandil kirjutas prantsuse filosoof René Descartes, et loomad ei tunne valu ja nad ei kannata valu tõttu, sest neil puudub teadvus. Arvamus, et kalad pigem ei tunne valu, valitses kuni 2000. aastate alguseni, kui Edinburghi ülikooli teadlane Lynne Sneddon koos kaasautoritega avaldas uurimuse, kus nad näitasid, et vikerforellil on valuretseptorid ehk notitseptorid: kui kala huulde süstiti mesilasemürki või äädikhapet, siis hakkas ta väänlema ja huuli vastu basseinipõhja hõõruma. Nad järeldasid, et selline käitumine oli reageering valule ja et kalad tunnevad samamoodi valu nagu inimesed.

EETILISED PROBLEEMID. Selle uuringu „korjas üles“ loomakaitsega tegelev ühendus PETA (Inimesed Loomade Eetilise Kohtlemise Eest), kes toetudes just Sneddoni uuringutele väidab, et õnge- ja spinningupüük tekitab kaladele valu ja on seega julm tegevus. Eriti taunitavaks peavad nad C&R ehk „püüa ja vabasta“ kalastamist, kus kala lastakse pärast püüdmist ja pildistamist vette tagasi. Mitmes riigis on see kalastusviis teatud jõgedel ainukesena lubatud, et tagada kalade arvukuse püsimine. Ent näiteks Šveitsis on „püüa ja vabasta“ kalapüük keelatud, sest seda peetakse ebainimlikuks.

Juhul kui kalad tõesti tunnevad valu ja kannatavad valu pärast samamoodi nagu inimenegi, kaasnevad sellega paratamatult mitmed eetilised probleemid nii harrastuskalastajatele kui kutselistele kaluritele, aga samuti kalakasvatajatele. Kuidas käia kaladega ümber nii, et nad võimalikult vähe valu tunneksid ja kannataksid? Loomakaitseorganisatsioonid on kriitika suunanud eelkõige harrastuskalastajatele. Töönduslik kalapüük on sellisest tähelepanust seni pääsenud, kuigi sama loogika järgi võiks ju arvata, et need sajad tuhanded räimed traalipäras tunnevad samuti valu ja et neile võimalikult vähe kannatusi valmistada, siis peaksime nad võimalikult kiiresti surmama – aga kuidas?

Siiski ei peeta kalade valutundmise küsimust veel lõplikult lahendatuks. Lynne Sneddoni uurimisgrupile oponeerib eriti tugevalt Ameerika Wyomingi ülikooli professor James Rose. Ta leiab, et Sneddoni selgitused kalade käitumisele on antropomorfistlikud – see tähendab, et loomadele omistatakse inimestele iseloomulikke tundeid ja käitumist. Rose leiab, et kala ajus puudub selline piirkond, mis oskaks „tõlgendada“ valu. Kui inimene lööb varba vastu kivi, tekib tal valuaisting ajukoore mitme piirkonna koostöös ajus, aga mitte varbas. Ka teistel imetajatel on see nii. Kalal aga ajukoor puudub. Samuti on imetajatel valu tunnetamiseks vajalikud teatud tüüpi närvikiud, milliseid on kaladel tühisel määral.

Loe artiklit täispikkuses ajakirja Kalale! jaanuari/veebruari numbrist.